Südamelihase infarkt on sageli ehmatav ja hirmutav kogemus

Elu võimalikkus südamelihase infarktiga

Südamelihase infarkt on sageli ehmatav ja hirmutav kogemus. See on mõistetav, sest olukord on uus ja teadmisi on veel vähe. Hirmu ajel võidakse vältida näiteks kodust väljas käimist, füüsilist liikumist või hobidega tegelemist.

Sa oled elus. Tegelikult oli see suhteliselt karm kogemus, välja tulla operatsioonist! See oli ikka eriline. Mõtlesin, et olen elus, nüüd natuke taastumist ja elu läheb edasi. Läheb küll, aga kardinaalselt teisiti. VÄINO

Mida sa ütleksid oma heale sõbrale, kui temaga juhtuks sarnane lugu? Ilmselt midagi seesugust: “Sa oled elus, ela oma elu võimalikult sellisena, nagu sa tahaksid elada.” Kohtle ennast kui oma head sõpra. Arusaamine oma haigusest ja ravist on esimene samm, et võtta kontroll oma elu üle taas enda kätte. Järgmine samm on jätkata sellise elustiiliga, mis pakub sulle rõõmu ja rahuldust, võttes arvesse piiranguid, mis muutunud terviseseisundiga kaasnevad. Sinu ravimeeskonna liikmed on sinu jaoks, et vastata küsimustele ja juhendada sind selles uues olukorras.

Tuleb teha seda, mis pakub sulle elus rõõmu ja rahuldust, see on väga õige. Positiivne ellusuhtumine kindlasti! HELI

Hirmud pärast südamelihase infarkti

Ka infarkti järgselt saad elada elu, mis pakub sulle rõõmu ja rahuldust.

Hirmud pärast südamelihase infarkti

Tunded on elu loomulik osa

On loomulik, et meie elus toimuv tekitab meis emotsioone. Ära ole enda peale pahane, kui tunned vahel viha, kurbust või hirmu ‒ need on tunded, mida kogeb meist aeg-ajalt enamik. Kui märkad, et need emotsioonid häirivad sind, siis võid pöörduda kliinilise psühholoogi poole, kes õpetab, kuidas ebameeldivate tunnetega toime tulla.

Kartma peab, aga hirmu ei tohi olla, see ei anna midagi. Tuleb lihtsalt elada! VELLO

On mõistetav, et ootamatu ja ehmatav muutus terviseseisundis võib tõsta ärevuse taset. Keegi ei saa anda garantiid, et südamelihase infarkti ei kordu.

On loomulik, et infarkti järel võib tekkida oma keha suhtes ülivalvsus, et mitte jätta märkamata mõnda ohtu ennustavat tunnust. Iga aisting, mida peame ohuteguriks, näiteks valu või pigistustunne rinnus, suurendab ärevust ja valvsust veelgi. Pingsalt oma kehale keskendumine suurendab aga ka võimalust, et märkame midagi, mis on tegelikult loomulik, ent kuna ei ole sellele tähelepanu pööranud, peame seda ohtlikuks ning seeläbi suureneb ärevus veelgi. Ärevus omakorda suurendab lihaspinget, mis võib anda ebameeldivaid aistinguid kehas, tõstab pulssi, mis kajastub ka pulsikella näidus ‒ pulsikell ei oska eristada, kas näit on tingitud kardioloogilisest probleemist või ärevusest ja nii võib kõrge näidu nägemine ärevust veelgi võimendada. Ärevuse tõttu on häiritud uni, jääb vähem aega sõpradele ja huvialadele, mis omakorda võib tekitada masendust.

Sageli ei usalda me enam oma sisetunnet, vaid otsustame pulsikella näitude põhjal, kas praegu on hea olla (milline on pulsi näit) ning kas uni oli hea. Kuna välistele abimeestele tuginedes muutub oskus oma keha kuulata kehvemaks, võib tekkida hirm endale liiga teha ‒ tahaks, et arst või füsioterapeut seisaks kogu aeg kõrval ja ütleks, kas võin ühte või teist kodust tegevust teha või kui palju võin harjutusi tehes pingutada. Et see ei ole võimalik, tundub turvalisem liikuda ja pingutada igaks juhuks pigem vähem. Väiksem füüsiline koormus ei anna aga piisavat koormust ning taastumine on pigem pikem.

Võib aga juhtuda vastupidi ‒ soov kiiresti varasema elu juurde pöörduda paneb pingutama, nii et päevad on sisustatud ainult treeningutega. Muudele tegevustele ei jää aega ega jaksu, elu muutub ühekülgseks. Ka ei aita liiga tugev treening kaasa kiiremale taastumisele. Palaviku korral me ju ei võta tervet karpi paratsetamooli korraga, vaid ikka tabletihaaval.

Kehalistele hirmudele lisaks võib tekkida mure muretsemise pärast. Stressi ja muretsemise halvast mõjust tervisele on ikka räägitud. Muremõtted on loomulikud, neid ole alati võimalik peast välja visata, kuid ära lase neil oma elu üle võtta. Võid neile jätta päevas kindla aja ‒ näiteks pool tundi (soovitavalt mitte enne magamaminekut!), kui käid oma peas läbi kõik teemad, mis pingeid tekitavad.

See on loomulik, et mõtted lähevad tagasi juhtunule. Pähe võivad tulla mõtted, et oleksin pidanud varem märkama või poleks tohtinud sel päeval pingutada. Paraku ei ole meil ajamasinat, millega tagasi minna. Tegelikult me ju ei tea, mida ja kui kauges minevikus oleksime pidanud muutma või kui palju oli võimalik toimunut kontrollida. Vahel asjad lihtsalt juhtuvad. Sa ei saa muuta olnut, kuid sul on võimalus tegeleda sellega, mis saab edasi.

Infarkti järel võib suureneda ärevus ja kurvameelsus. Keegi ei saa anda garantiid, et ei tule uut infarkti, kuid sa saad taastusarsti ja füsioterapeudi toel ning ise katsetades õppida oma keha paremini tundma, vähendada riskitegureid ja elada elu, mis pakub sulle rõõmu ja rahuldust.

Kas abi küsimine on nõrkuse märk?

Abi küsimiseni jõutakse tavaliselt pärast seda, kui olukorda on analüüsitud ja jõutud arusaamisele, et midagi on vaja muuta. Seega on abi küsimine pigem märk teadlikkusest ja heast pealehakkamisest. Meil on sulle toeks spetsialistide meeskond ja mõistlik oleks nende teadmisi kasutada.

Elu koos püsiva väsimusega

Tervisemurega võib kaasneda krooniline või püsiv väsimus. Väsimuse tõttu võib kergesti kaasneda harjumus vähendada oma igapäevast kehalist aktiivsust ning puhata rohkem kui tavaliselt, kuid see ei pruugi alati olla kõige parem viis, kuidas väsimusega toime tulla.

Väsimust põhjustavad erinevad tegureid, näiteks:

  • kehaline seisund ‒ aneemia, D-vitamiini puudus, kroonilised valud, häiritud unerežiim, apnoe;

  • pärast haigust liiga vara tegevustega alustamine;

  • ülemääraselt pikalt puhkamine ‒ raske on uuesti aktiivseks muutuda;

  • “gaas ja pidur” ‒ ülemäära paljuga tegelemine siis, kui on energiat ja n-ö gaas on põhjas, mille tagajärjel suureneb järsult väsimus ning oled sunnitud rohkem puhkama ehk siis pidurdama;

  • väsimusest mõtlemine ‒ pidev enesele kordamine, kui väsinud ma olen, hoiab tähelepanu sellel, kui väsinud sa oled ning tõmbab meeleolu alla;

  • alanenud meeleolu ‒ süütunne, et sa ei suuda teha asju, mida peaks; muretsemine, et väsimus võib olla märk haigusest.

Püsiva väsimuse korral võib olla abi järgmistest sammudest:

  1. Konsulteeri raviarstiga, et hinnata väsimuse võimalikke kehalisi põhjuseid.

  2. Õpi oma tegevusi planeerima ‒ sea realistlikud ja mõõdetavad eesmärgid (näiteks ära korista kogu maja, vaid tee tolmuimejaga puhtaks elutoa vaip ning säti korda riidekapi ülemised kolm riiulit).

  3. Ole teadlik oma eripärast ‒ näiteks milline aeg päevast on sul produktiivsem ja kas oled hommiku- või õhtuinimene.

  4. Tee toimetamise vahepeal puhkepause.

  5. Ole enda suhtes heatahtlik ‒ aktsepteeri tõsiasja, et mõnel päeval jõuad vähem.

  6. Hoolitse oma keha eest ‒ söö ja puhka regulaarselt, ole füüsiliselt aktiivne, tee koos oma füsioterapeudi või treeneriga treeningplaan ning tegutse selle järgi.

  7. Hoolitse oma vaimse tervise eest ‒ õpi aktsepteerima, et su elu on muutunud ja sa annad endast parima. Seejuures on tähtsad ka sinu soovid ja vajadused ‒ planeeri oma päeva midagi, mida sulle meeldib teha, leia uusi hobisid jne.

Suhtle lastelastega.

Hea une nõuanded

Enamikul meist on aeg-ajalt unetuid öid. Pikka aega kestvad uneprobleemid suurendavad südamehaiguste riski, mistõttu tasub oma unehügieenile tähelepanu pöörata. Head und soodustavad järgmised tegurid:

  • ajastus ‒ mine voodisse ja tõuse üles ühel kindlal kellaajal (ka puhkepäevadel);

  • rituaalid ‒ tund enne magamaminekut aeglusta tempot (tee tuba hämaramaks, kuula rahulikku muusikat), väldi ekraane, käi vannis või duši all;

  • keskkond ‒ jahe ja pime tuba, kus kasutad voodit ainult puhkamiseks;

  • kehaline heaolu ‒ ole päeval füüsiliselt aktiivne, kuid õhtuse trenni ja magamamineku vahele peaks jääma vähemalt kaks tundi; kui vajad päevast uinakut, siis piirdu 25 minutiga; mitte liiga täis kõht, aga mitte ka näljatunne (vajaduse korral kerge eine enne magamaminekut), väldi kohvi ja alkoholi tarvitamist neli tundi enne magamaminekut;

  • vaimne heaolu ‒ väldi enne magamaminekut erutavaid tegevusi, tee lõdvestusharjutusi.

Pikka aega kestnud uneprobleemide korral pöördu Tartu Ülikooli Kliinikumi unehäirete õe vastuvõtule, täpsem info: Õe vastuvõtt psühhiaatria erialal (unehäired) - Tartu Ülikooli Kliinikum

Kuidas toime tulla ärevuse või masendusega?

Tunded on osa inimeseks olemisest. Vahel on need tunded meeldivad, vahel aga häirivad ja ebameeldivad. Tervisemured tekitavad sageli ärevust ja depressiooni. Ärevus ja depressioon esinevad tihti koos, kuid võivad olla ka eraldi.

Ärevusele on iseloomulik pingetunne (nii vaimselt kui kehaliselt), rahutus, muretsemine, hirm. Depressiooni märgid on sageli kurvameelsus, lootusetuse ja väärtusetuse tunne, enesesüüdistused, huvi kadumine varem meeldinud tegevuste vastu.

Sarnaseid tundeid kogevad meist paljud, kuid kui need kestavad nädalaid ja kuid ning takistavad sul elada sel viisil, mis pakuks rahulolu, on mõistlik olukorra muutmiseks midagi ette võtta.

See, milliseid emotsioone me tunneme, on tihti seotud sellega, mida me mõtleme ning sellega, mida me teeme (kuidas käitume).

Ärevusele on iseloomulik ettepoole mõtlemine ja ohtude ennustamine tulevikus. Ärevus võib meid panna vältima ohtlikuna tunduvaid olukordi ning seeläbi elu piirata. Näiteks kui mu peas on mõte, et võib tulla uus infarkt, ei julge ma sõbraga kalale minna, sest järvel oleks arstiabi kaugel. Vahel on abi sellest, kui võtta vastu väljakutsed ning teha midagi, mis tekitaks sinus väikest ärevust ‒ nii saad teada, kas see, mida kartsid, tõesti juhtub või juhtus midagi muud?

Depressiooni puhul mõtleme rohkem olnule ning vigadele, mida oleme minevikus teinud. Depressioonis olles on raske tegutsema hakata, hoiame rohkem omaette ning veedame aega kurbade mõtete seltsis. Kas see aitab meeleolu parandada? Ilmselt mitte, pigem oleks abi sellest, kui võtaksid plaani teha iga päev üks tore tegevus, olgu selleks siis näiteks füsioterapeudi näidatud paari harjutuse läbitegemine, koogi küpsetamine või duši all käimine.

Internetist võib leida head ja kasulikku lugemismaterjali (nt peaasi.ee). Kui üksi on raske, saab pöörduda kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Ärevuse ja depressiooni puhul saavad paljud inimesed abi psühhoteraapiast. Psühhoteraapia tähendab regulaarseid vestlusi psühholoogiga ning üheskoos planeerides samm-sammult muutuste tegemist oma igapäevaelus. Häirivaid tundeid ei ole võimalik elust välja lõigata, kuid on võimalik õppida nendega paremini toime tulema.

Looduses viibimine on tore tegevus, mis parandab meeleolu.

Stressiga aitab toime tulla ka jõukohane kehaline tegevus.

Hirmutav sõna: STRESS

Elus tuleb ette igasuguseid sündmusi. Inimesed võivad samale sündmusele reageerida erinevalt. Olulisem kui sündmus ise, on see, kuidas sellest mõtleme.

Kas see on:

  1. oht ‒ näiteks Mul ei ole jõudu, et sellega toime tulla,

  2. kaotus ‒ näiteks Tervise tõttu ei saa ma enam oma hobiga tegeleda või

  3. võimalus või väljakutse ‒ näiteks Olukord on keeruline, kuid ma tulen sellega toime

Sündmus tekitab rohkem stressi, kui mõtleme sellest kui ohust ‒ arvame, et olukord nõuab meilt väga palju ja meil on vähe jaksu, et sellega toime tulla.

Meil ei ole võimalik stressi ära hoida, kuid saame õppida stressi juhtima ja paremini toime tulema. Abiks on näiteks lõdvestusharjutused, jõukohane füüsiline aktiivsus, hobide ja huvialadega tegelemine, oma mõtete märkamine ja takistavate mõtete asemele toetavate leidmine.

Reaktsioonina erakordselt hirmutavale sündmusele, mida infarkt kui potentsiaalselt eluohtlik olukord on, võib mõnel inimesel tekkida posttraumaatiline stressihäire. Selle sümptomid on pealetükkivad mälestused ja kujutluspildid juhtunust. Juhtunut meenutavate tegurite ja tegevuste puhul tekib hirm (nt koht, kus sündmus juhtus, lõhnad, helid, kehalised aistingud, mis juhtunuga kaasnesid). Posttraumaatilise stressihäire korral on abi psühhoteraapiast.

Kas selline tegevus pakuks ka sinule naudingut?

Kust leida motivatsiooni?

Oled astunud esimesed sammud muutuste teel. Sageli on see tee pikem ja vaevalisem kui esialgu arvasid. Seejuures on mõistetav, et väsides võib hakata nappima jõudu ja tahet edasi pingutada. Motivatsiooni ei ole võimalik anda kusagilt väljastpoolt, vaid otsida enda seest.

Võta pisut aega ja püüa vastata küsimustele:

  • Millist elu sa tahaksid elada kahe aasta pärast?

  • Mis on halvim, mis võiks juhtuda, kui sa loobud pingutamisest?

  • Mis on parim, mis võiks juhtuda, kui sa jätkad pingutamist?

  • Kui oluline on see muutus sinu jaoks? Püüa anda hinnang 10-pallisel skaalal.

  • Kuivõrd sa usud, et muutus on võimalik? 10-pallisel skaalal? Mida oleks vaja, et sinu usk muutuse võimalikkusesse oleks ühe palli võrra kõrgem?